Minu lugu siis...(Amigdala)

Ei teagi kust alustada sest lugu on üpris pikk aga püüan siis otsast alustada . Alustasin tõsisemalt jooksmisega kui olin 12 aastane.
Treenisin oma vanema vennaga koos ning pärast tema kooli lõpetamist jooksin üksi edasi kuna oma gümnaasiumi kehalise õpetajaga ma läbi ei saanud ja teisi treenereid meil polnud. Sellest ajast peale kui ma jooksmisega tõsisemalt tegelema hakkasin muutus minu kehalise õpetaja suhtumine minusse. Ta ütles mulle pidevalt, et sul pole mõtet jooksmisega tegeleda, sa pole piisavalt kiire, sa pole piisavalt hea, ühesõnaga oli ta väga kindel et minust ei saa mitte millegi jaoks asja. Alguses vihastas tema kriitika mind üsna palju kuid pärast muutusin selle suhtes niiöelda immuunseks ning see pigem motiveeris mind, sest teadsin et tal ei ole minu suhtes õigus, jäin endale kindlaks ning treenisin edasi. Kui sain 17 siis otsutasin et nüüd on saanud piisavalt treenida ning kohalikel võistlustel võistelda, et nüüd tuleks ka mujal ennast proovile panna. Panin siis ennast kirja Jõhvi Rahvajooksule 10km ning lõpetasin selle kolmanda kohaga. Minu kehalise õpetaja oli oma rühmaga ka seal ning peale autasustamist tuli ta minu juurde ja surus mul kätt ilma et midagi ütleks ja ma lihtsalt mainisin talle et nüüd peaksite te teadma et kunagi ei tohiks kedagi alahinnata, kui teil pole fakte selle kohta et teie jutt on tõsi. Treenerina oleksite te pidanud seda teadma.

Peale seda avanes mul võimalus treenida Enn Selliku juhendamisel. Ta küsis minu käest kohe et miks ma nii raske spordiala omale valisin, ütlesin et teadsin juba 12 aastaselt et tahan joosta terve elu ning pigem on selle küsimuse vastu peidus sügavama. Treenisin kolm aastat Selliku all ning siis tuli võimalus ka Soomes treenida. Jäin aastaks sinna ning treenisin Espoos Anneli Nummela juhendamisel. Just aasta lõppedes sai seal siis jooksmisele niiöelda punkt mõneks ajaks pandud, kuna ühel detsibrikuu päeval tegime väljas trenni ning mäest alla joostes libisesin ning tulemuseks oli reielihase rebend ning meniski vigastus. Peale operatsiooni olin kolm kuud jooksmisest eemal ning nüüd ehitan ennast tasapisi uuesti üles ning otsin juhendajat kelle kõrval treenida saaks, et vorm tagasi saada.

Hetkel siis õpin Rakveres ärijuhtimist kuna unistuseks on oma spordiklubi või siis spordikool teha.

Minu parimateks tulemusteks jäi siis
10 000m- 40,58
5000m- 20,29

Päris huvitav lugu, jätka sama vaimus ja loodan et saad tagasi rajale!
Aga tekkisid ka mõned huvi pakkuvad küsimused: et kui sa Selliku all ja Soomes trenni tegid, kuidas sul siis rohkem distantse või aegu pole ette näidata? Ja hea oleks, kui oma kodanikunime ka postitad, vb tulevikus mõnel jooksul trehvab.


Seniks edu jooksuradadel!

Need on vaid mu kaks parimat tulemust mis on siiamaani nii ka jäänud.Ülejäänud tulemused ei tähenda minu jaoks midagi eriti ning üritasin lühidalt oma loo ja parimad aja kokku võtta Nüüd peale operatsiooni oma viimast tulemust vaadates tekib küll vähe lootusetu tunne kuna ei suuda enam saavutada seda mida varem suutsin, osalesin ka vana-aasta jooksul 6km ning sain tulemuseks 37.02, kuid mis siis ikka vähemalt on positiivne see, et saab jälle kõvasti trenni teha et endisesse vormi tagasi saada ja see mulle meeldib.Enne operatsiooni mäletan et lugesin et peale meniski oppi on mõndadel inimestel keha nagu tasakaalust välja läinud ja ei uskunud seda kuid nii see on. see annab märgatavalt tunda ikka. Nagu ütleb Lasse Vireni üks õpetus sõnu noortele et Fanaatilisus aitab sul võimatus olukorras edasi pürgida või siis et igal sportlasel on raskeid aegu kuid tõeline talent on see kes leiab tee sealt välja.
Eleri Paju olen päris kindel et see pole võimatu, et tõesti mõnel jooksul kokku juhtume, sest Eestimaa on piisavalt väike selle jaoks.