Hei,
Olen teie jutte juba päris pikka aega lugemas käinud, nüüd lõpuks võtsin julguse kokku ja registreerisin end ka kasutajaks.
Olen naisterahvas, vanus üle kolmekümne.
Saavutustest mul rääkida ei ole. Tõenäoliselt olen kõige aeglasem jooksja foorumis.
Kooliajal oli jooksmine üks suur piin - ajas hingeldama ning tegi näo punaseks. Pean tunnistama, et samad vead on siiani
, kuid aastal 2005 tuli mu ellu mees, kes õpetas mind jooksmist nautima. Ning peale seda kui 2005 aasta sügisel olin läbinud poolmaratoni, hakkas vaiksel idanema unistus proovida joosta maratoni.
Ilmselt olen ma pikima mõtlemisajaga inimene sel teemal. 2007 aastal sain toreda pojakese ning peale imetamise lõppu hakkasin vaikselt treenima. Mõttes siis Helsingi 2009. Mis jäi aga samuti ära, sest sügisel 2009 sündis mu teine laps. Nüüd olen taas mõtetega nii kaugel, et vaikselt treenima hakata ja vaadata, mis elu toob.
Abikaasa ütleb, et võiksin proovida sel sügisel Tallinna maratoni. Aga mind pelutab see, et joosta tuleb kaks ringi. Kui sa oled nii aeglane jooksja, et esimesed sulle peaaegu või täielikult ringiga sisse teevad, siis on väga raske teisele ringile minna.
Nii ma tegelikult hetkel täpselt ei teagi, mida teha: siiski proovida Tallinna maratoni? Registreerida järgmise aasta Helsingi maratonile ja loota, et nii pika aja peale miskit vahele ei tule? Või siis (väike naljamõte) joosta sügisel "täiesti oma maraton" - ehk siis lihtsalt läbida see distants uhkes üksinduses. Mõtlemisainet igatahes on.
Kui väga vaikselt aegadest rääkida, siis enne laste sündi läbisin pikemaid distantse võistlusoludes umbes tempoga 5:50-5:55. Praegu on see tempo minu jaoks veel natuke kiire pikal maal. Samas ei ole ma aega kunagi oluliseks pidanud. Ma lihtsalt armastan seda tunnet, kui jõuad pika jooksu lõppedes fini¹isse: "Olen kohal" Hakkama sain!" Loodetavasti saan hakkama oma unistusega, tunda seda tunnet ka maratoni fini¹ijoont ületades.
Olen teie jutte juba päris pikka aega lugemas käinud, nüüd lõpuks võtsin julguse kokku ja registreerisin end ka kasutajaks.
Olen naisterahvas, vanus üle kolmekümne.
Saavutustest mul rääkida ei ole. Tõenäoliselt olen kõige aeglasem jooksja foorumis.
Kooliajal oli jooksmine üks suur piin - ajas hingeldama ning tegi näo punaseks. Pean tunnistama, et samad vead on siiani
, kuid aastal 2005 tuli mu ellu mees, kes õpetas mind jooksmist nautima. Ning peale seda kui 2005 aasta sügisel olin läbinud poolmaratoni, hakkas vaiksel idanema unistus proovida joosta maratoni. Ilmselt olen ma pikima mõtlemisajaga inimene sel teemal.
2007 aastal sain toreda pojakese ning peale imetamise lõppu hakkasin vaikselt treenima. Mõttes siis Helsingi 2009. Mis jäi aga samuti ära, sest sügisel 2009 sündis mu teine laps. Nüüd olen taas mõtetega nii kaugel, et vaikselt treenima hakata ja vaadata, mis elu toob.Abikaasa ütleb, et võiksin proovida sel sügisel Tallinna maratoni. Aga mind pelutab see, et joosta tuleb kaks ringi. Kui sa oled nii aeglane jooksja, et esimesed sulle peaaegu või täielikult ringiga sisse teevad, siis on väga raske teisele ringile minna.
Nii ma tegelikult hetkel täpselt ei teagi, mida teha: siiski proovida Tallinna maratoni? Registreerida järgmise aasta Helsingi maratonile ja loota, et nii pika aja peale miskit vahele ei tule? Või siis (väike naljamõte) joosta sügisel "täiesti oma maraton" - ehk siis lihtsalt läbida see distants uhkes üksinduses. Mõtlemisainet igatahes on.Kui väga vaikselt aegadest rääkida, siis enne laste sündi läbisin pikemaid distantse võistlusoludes umbes tempoga 5:50-5:55. Praegu on see tempo minu jaoks veel natuke kiire pikal maal. Samas ei ole ma aega kunagi oluliseks pidanud. Ma lihtsalt armastan seda tunnet, kui jõuad pika jooksu lõppedes fini¹isse: "Olen kohal" Hakkama sain!" Loodetavasti saan hakkama oma unistusega, tunda seda tunnet ka maratoni fini¹ijoont ületades.
